Teekehand

Teekehandi- ehk mullatööd on teedeehituse kõige kallim ja töömahukam osa. Teekehandi mõte on tagada maantee stabiilsus. Muldkehast sõltub katendikihi püsimine. Seepärast on eriti oluline juhtida teekehandist välja liigniiskus. Korralikult projekteeritud ja ehitatud muldkeha võib suuremate ümberehitusteta vastu pidada aastakümneid. 

Korralikult rajatud teekehand koosneb tihendatud liivapadjast ja selle peal asuvast kruusast või killustikust. Sõltuvalt liikluskoormusest kasutatakse liivapadjal mitut kruusa- ja/või killustikukihti.

Võib tunduda kummalisena, aga Eestis tõstatati muldkeha ehitamise vajadus alles 1930. aastate keskpaigas, eeskujuks Ameerika Ühendriigid ja Saksamaa. Toonases tähenduses mõisteti teekehandi rajamise all kasvupinnase, st mulla eemaldamist ning selle täitmist õhukese, kõigest 100-200 mm liiva või kruusa kihiga. Külmakerkeid ja teekatendi vajumisi selline menetlus ära ei hoidnud. Nii ehitati Eestis autoteid kuni 1950. aastate lõpuni.

Sealt edasi on teekehandile järjest rohkem tähelepanu pööratud. Muutuse taga on mullatööde mehhaniseerimine, mis lihtsustas ja kiirendas tööprotsessi. Kasutusele võeti ekskavaatorid, kallurautod, suure jõudlusega teehöövlid jt mehhanismid.