Teekatend

Teekatend ehk teekate on silmaga nähtav ja meeltega tajutav. Kes meist ei oleks suvel paljaste jalgadega asfaldile astunud. Autoga sõites märkame kohe katendis olevaid ebatasasusi, kevaditi ka teeauke. Teekatteks võib olla kruus, munakivi, tsementbetoon, mustkate või asfaltbetoon. Erinevalt kruusast teised teekatendi materjalid ei lendu, kuid kuluvad nad kõik. Kõige paremini peab koormusele vastu munakivi ja tsementbetoon. Siis tuleb asfaltbetoon ja erinevad mustkattesegud.

Eestis rajati esimene asfaltbetoonist paarisajameetrine katselõik 1924. aastal Tallinnasse. Aasta hiljem katsetati tsementbetooniga. Hoopis hoogsamalt ehitati linnade ja alevite sissesõiduteedele käsitsi munakivisillutist, millest hiljem järk-järgult loobuti, sest kiiruste kasvades polnud munakivi autoliikluse jaoks sobiv. Kuna tsement- ja asfaltbetoonist autoteede ehitamine oli väga kallis, siis katselõikude rajamisest kaugemale ei jõutud.

Pärast II maailmasõda võidutses Eestis omapärane teekatendi segu bituumenist ja kruusast, mida nimetatakse mustkatteks. Varsti selgus, et mustkate ei pea ilma kaitsekihita meie ilmastikuoludes vastu ning nii asuti mustkatteid pindama. Selleks läks vaja bituumenit ja killustikku.

Alates 1970. aastatest domineerib Eesti uute teede ehitamisel asfaltbetoon. Suure liikluskoormusega maanteedel võib teekatend koosneda paljudest, erineva tugevusega asfaltbetoonikihtidest. Kõige ülemist, silmaga nähtavat ja meeltega tajutavat osa nimetatakse kulumiskihiks.