Sillad

Algusaegadel oli sillaehitus käsitöö, peamiselt puutöö. Sildu osati Eestis ehitada juba muinasajal. Keskajal lisandus uue materjalina paekivi. Eesti maanteede vanimad säilinud paevõlvsillad pärinevad 18. sajandi lõpust.

20. sajandi alguses võeti uue sillaehitusmaterjalina kasutusele raudbetoon. Uuest materjalist ehitamine oli kallis, väga töömahukas ja nõudis erioskusi. Seetõttu rajati 1920. aastatel lõviosa uutest sildadest jätkuvalt puidust.

Raudbetoonist sildade võidukäik algas Eestis 1930. aastatel. Selleks ajaks oli välja kujunenud vajalik insenertehniline kompetents ning kasutusele võetud terve rida tehnilisi abivahendeid. Omaette katsumuseks kujunes sillasammaste rajamine, mis sõltus palju jõepõhja geoloogiast. Suuremate sildade ehitusel kasutati sageli võtet, kus sambad ehitati kuival pinnasel valmis ning hiljem juhiti kunstlikult rajatud jõesängi abil vesi sealt läbi. See nõudis aga väga suuri mullatöö mahtusid, mistõttu võeti kasutusele ekskavaatorid, skreeperid ja roomiktraktorid.

Sõjajärgsel perioodil hakati sillaehituses kasutama monteeritavat raudbetooni ehk vajalikud sillaelemendid valati varem valmis ja monteeriti kohapeal kokku. Selleks kasutati mehhaniseeritud tehnikat – roomiktraktoreid ja autokraanasid.

1950.–1960. aastatel vähenes maanteesildade arv oluliselt, sest väiksemaid hakati asendama truupidega. Truup on tee muldkehas paiknev rajatis, mille läbimõõt on alla 3 meetri. Kuni 20. sajandini laoti truupe kivist võlvidena või paigaldati muldesse puidust rennid. Raudbetoonist truupe paigaldati alates 1920. aastatest. Viimastel kümnenditel kasutatakse Eestis teedes aga juba metallist ja plastikust torusid. Torusildasid hakati meie teedel rajama 2000. aastate algul.