Karjäärid

Sajandeid on inimesed pidanud teid igal kevadel ja sügisel hooldama, et need oleksid läbitavad nii jalgsi kui veokitega. Pehmeid ja soiseid kohti oli kombeks täita tee kõrval kasvanud puude ja haoga. Aja jooksul kujunes teede peamiseks täitematerjaliks looduslik kruus. Kuna vedu hobutranspordiga oli aja- ja töömahukas, pidid leiukohad, st kruusaaugud asuma teedele võimalikult lähedal.

Süsteemsem maanteede ehitus ja hooldus algas Eestis omariiklusaastail 1920. aastatel. Järgmisel kümnendil hakati olude sunnil valmistama kruuskillustikku ehk kunstkruusa, sest looduslikku kruusa kõikjal ei leidunud ning veod olid autode vähesuse tõttu raskendatud. Kunstkruusa valmistamine käis nii: kuni 25 mm fraktsiooniga killustikule tuli lisada paras kogus peenliiva ja oligi kõik. Ka kivikillustikku valmistati algselt käsitsi. Põllu- ehk graniitkividest killustiku tegemine oli väga raske füüsiline töö. Seetõttu telliti 1920. aastatel kodumaistelt masinaehitustehaselt kivipurustajaid, mis töötasid sisepõlemismootori jõul.

Pärast teist maailmasõda oli teedevalitsuste mehhaniseerituse tase piinlikult madal, kuid töömahud kasvasid kordades. Vanas mõttes kruusaaukudest enam ei piisanud. Seetõttu rajati teedevalitsustes kruusamaardlad ehk mehhaniseeritud karjäärid. Nii ekskavaatorite, kallur-veoautode kui ka kivi- ning kruusapurustite arv hakkas teedevalitsustes olulisel määral kasvama 1960.–1970. aastatel.

Tänasele tee-ehituse nõuetele vastavat liiva ja kruusa ei leidu looduses kuigi sageli. Nii kasutatakse karjäärides mitmeid materjali rikastamisviise. Lihtsaimaks meetodiks on sõelumine ja jämedamate fraktsioonide purustamine. Vähem kasutatakse materjali läbipesemist. Ehkki liiv ja kruus on taastumatud maavarad, ei ole Eestis ette näha varude lõppemist. Probleemiks on uute karjääride avamine, sellega seotud mõjud (elu)keskkonnale ja varude kvaliteet.