Teehooldus

Teehooldus on vanem kui kaasaegne autotee. Vanasti pidid kõik talud käsu korras teid hooldama. Ilma väljaõppeta tasuta teehoolduse tegemist nimetati naturaalkohustuseks. Naturaalkohustuse korras veeti madalamatesse kohtadesse hagu või palke, täideti liiva või kruusaga tekkinud auke ja hooldati sildu. Talvel märgistati kuuse-, männi või kadakaokstega taliteid.

Sajandeid püsinud tasuta tee hoolduskohustus kadus Eestis osaliselt alles 1928. aastal. Nüüdsest hakkas riik põhi- ja olulisematel tugimaanteedel ise töid korraldama ja rahastama. Eesti teehoolduses tähistas see samm uue ajastu algust. Kruusateede hooldamiseks võeti kasutusele teehöövlid, osteti autosahku jt masinaid.

Nõukogude perioodil oli põhitähelepanu alati uute maanteede ehitamisel. Seetõttu pöörati hooldusküsimustele võrreldes 1930. aastate ja tänasega palju vähem tähelepanu. Kõige laialdasemalt tegeleti 1950. ja 1960. aastatel passiivse lumetõrjega, mis tähendas sadade kilomeetrite kuusehekkide istutamist ja massilist lumeredelite ülespanekut. 1970. aastatel läks talvine lumetõrje järk-järgult üle masinatele, kuid suvine teehooldus oli jätkuvalt vaeslapse osas.

Muutus saabus 1990. aastatel, mil Saksamaalt, Soomest ja Rootsist saadi tagastamatu abina pruugitud teedemasinaid. Kuna raha teedeehituseks ei olnud, pöördus tähelepanu hooldusele. Humanitaarabina saadud võsalõikurid, teehöövlid ja eritehnikaga veoautod parandasid teede välisilmet tublisti. Korralikult hooldatud teeperved said tavaliseks, ka talvine lumetõrje muutus oluliselt kiiremaks ja kvaliteetsemaks.